TATARI TÄNAV 1.
Tänav, majad ja inimesed. Eellugu.
Tatari tänav, mis praegu kulgeb läbi Tallinna südame, on oma nime ja ajaloo saanud tänu seal kunagi elanud tatarlastest madrustele. Tänav on aegade jooksul olnud koduks paljudele kultuuridele ja sotsiaalsetele kihtidele, kajastades linna ajaloolist mitmekesisust ja muutusi
1997.a. aastal toimunud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus Tatari 2/Pärnu mnt 15 krundil avastati jälgi, mis viitavad sellele, et selles kohas asus juba 16. sajandi esimesel poolel tee. Leiti roopajälgi ning arvukalt hobuseraudu ja kabjanaelu, mis rõhutavad piirkonna ajaloolist liiklusaktiivsust. Samuti paljastus keskaegne veejuhe, mis ulatus Karja allikast kuni Karja kaevuni, esmakordselt mainitud juba 1422. aastal.
Piirkonna arhitektuuriline palett sai täiendust avastusega, et Tatari tänava ääres asus kunagi suur sillutatud plats, mida võib dateerida 17. sajandisse. See avastus pakub unikaalse pilguheite tolleaegse Tallinna linnaruumi kujunemisse, mida Sigismund von Stadeni 1699. aasta krundiplaanid ei kajasta, näidates seal hoopis kaupmees Antony Vianti pärijate krunti.
Ajalugu näitab, et Tatari tänava piirkond muutus oluliselt pärast 1767. aastat, kui suleti Karjavärav ja Harju värav taasavati, millele järgnesid ulatuslikud muudatused linna kindlustustes ja liikluskorralduses. 1786. aastaks oli kogu piirkond süstemaatiliselt nummerdatud, mis võimaldas esmakordselt pidada täpset arvestust eeslinna kinnistute üle. Hoolimata ehituskeelust esplanaadil, mis kehtestati kindlustuste ehitamiseks, oli mõni krunt, nagu Tatari 9, saanud erandi ja oli hoonestatud juba varasemast.
1793. aastal ostis politseimaakler Daniel Christian Tietz kinnistu Tatari 1 (nr 1257), kus varem tegutsenud kõrtsi enam ei mainita. Kümme aastat hiljem sai selle omanikuks Tallinna raehärra Fabian Barward Höppener, kelle perekond kuulus linna jõukaimate hulka. Höppener, kes 1811. aastal valiti bürgermeistriks, omastas ka mitmeid teisi kinnistuid, sealhulgas Tatari tn 11 asuva kõrtsi.
1794. aastal oli Tatari 1 krunt hoonestamata, samal ajal elas Tatari 3 krundil kahuriväelane Pjotr Kloshianov koos oma pere ja pärisorjusest vabanenud eestlastega. Samas piirkonnas hakkasid nn aiavenelased, kes olid piirkonna esimesed kartulikasvatajad, aiakrunte omandama ja mitmesuguseid aia- ja puuvilju müüma.
1795. aastal ostis Tatari tn 6 krundi aedviljamüüja Aleksei Maslovi naine Anisia Iwanovna. Maslovid laiendasid oma juurviljaaedu ja 1840. aastateks oli Aleksei Maslov enamiku ümbruskonna aedadest omandanud. Maslov vabastati pärisorjusest 1846. aastal ja sai samal aastal Tallinna linna kodanikuks ning kauples lisaks köögiviljadele ka rõivakangastega.
1796. aastal müüs Maslov Tatari tn 1 kinnistu Carl Heinrich Jacobyle, kes sündis Valmieras kingseppmeistri pojana. Jacoby sai Tallinna kodanikuks 1857. aastal ja ta taotles luba oma krundile maja ehitamiseks, kuid lubati ehitada vaid poole väiksem ühekordne elumaja. Selle põhjuseks olid kaitsetaktikalised kaalutlused, mis keelasid kivist osadega ehitamise, et vaenlase korral oleks võimalik puust majad kiiresti demonteerida või põletada.
1797. aastal vahetas Jacoby linnaga maid, et laiendada Tatari tn 1 kinnistu piire. Oma elu jooksul kujundas ta selle piirkonna ümber, omandades mitmeid kinnistuid ja aidates kaasa nii eeslinna arengule kui ka kohaliku turuplatsi väljakujunemisele, mis hiljem sai tuntuks Heinaturuna.
1872 .aastal tunti Tatari tänavat ka Jacobi tänava nime all, mis viitab sellele, et tänav võis olla seotud Carl Heinrich Jacobiga, kuigi pole selge, kas tema maja või isik ise andis selleks põhjust. 1880. aastate alguses, kui Tallinna tänavanimed ametlikumalt kinnitati, jäi kasutusse ajaloolisem Tatari tänava nimi.
Tatari tänava nimetus pärineb 18. sajandil sinna elama asunud tatarlastest madrustest, kes ehitasid endale majad praeguse Tatari ja Süda tänava piirkonda, mida hakati nimetama Tatarische Slobodeks. On ekslik arvata, nagu oleksid tatarlased olnud mereväeohvitserid; tegelikkuses sunniti neid tööle laevaehituses ja Peterburi ehitamisel.
19. sajandi alguses oli tatarlasi sunnitud Balti laevastikus teenima umbes 100 aastat. Sel ajal elasid Tallinnas mitmed tatarlastest mereväelased, kes abiellusid kohalike naistega, kuid islami usust loobuma ei pidanud. Tatarlaste elu ja töö Tallinnas olid rasked, nad pidid tasuta majutama sõjaväelasi ning varustama neid kütte ja küünaldega.
1820. aastal valiti Carl Jacoby ülekaalukalt Suurgildi korterikomisjoni esimeheks. Tema vastaskandidaadid olid vähem mõjukad, vaatamata oma silmapaistvatele taustadele. Jacoby kinnisvara hõlmas ka Tatari tn 1, mille ta otsustas 1876. aastal Nikolai Thamm vanemalt projekteerida lasta neorenessanss stiilis kahekorruseliseks majaks. Sellel aastal kinnitas kubermangu ehituskomisjon Tallinnas ligi 300 ehitusprojekti, peamiselt eeslinnades, sh ka Tatari tänaval.
1917. a. omandas Tatari 1 krundi ärimees Hans Vinnal, kes 1921. a. hakkas tegelema siin kinnistul ka autode müügi ja hooldusega. Arvatavasti müüdi ka bensiini, seda paar aastat varem kui Tallinnas Väike-Rannavärava laadaplatsil avatud esimesee ametlikus bensiinijaamas. Aeg mootorsõidukite müügiks oli soodne, sest 1920natel oli Eestis autostumise buum (ligi 150 autolt kümnendi alguses kasvas sõidukite hulk umbes 1500 kümnendi lõpuks). Hans Vinnal oli sellel alal edukas, müües peaaegu ¾ (kuni 350 autot aastas) kõigist Eestis ostetud sõidukitest. Seetõttu nimetati teda ka Eesti autokuningaks. 1928. a. sõitis ta autoga teelt välja ja hukkus.
Hans Vinnali poolt 1921.a. tellitud hoone arhitekt oli Ernst Kühnert. Kawe City büroohoone ühe osana säilitati toonase miljööväärtusliku maja fassaad.
Tatari 1 arheoloogiliste uuringute käigus 2020. aastal, leiti krundilt 637 münti (alates 14. saj.) ja 52 reisiraha ehk žetooni (alates 16. saj.). Haruldusena tuli välja 1609. a. kuldmünt, mille esikülg oli kujutatud Hollandi dukatit kujuliselt aga tagaküljel oli hoopis viide Itaalia väikesele vasallriigikesele. Selliseid münte on üle maailma teada alla kolmesaja.
Giovanni Siro da Correggio d’Austria (1590-1645), kes oli kauges suguluses paavst Urbanus VII, sündis enne vanemate abiellumist Põhja-Itaalias Püha Rooma Riigi alla kuulunud Corregio väikeriigis. Sünniga seotud asjaolude tõttu tõusis ta valitsejaks alles 1615. a. Hiljem süüdistati teda aga müntide võltsimises ja ta kaotas 1630. a. nii oma vürstitiitli kui ka varanduse. On välja arvutatud, et 1 kuldtukat võrdus hea meistrimehe poole päeva tasuga või umbes ¼ madalamasse kesklassi kuulunud inimese nädalateenistusega. Peamisteks maksevahenditeks oli igapäevaelus peenrahana vask ja väärtuslikuma rahana hõbe. Seepärast on kuldmündi omamine ja veelgi enam selle kaotus haruldane. Pärnu mnt. ja Tatari tn. ristmikul asus omalajal kõrts. Võimalik, et mõni nokastanud auväärne linnakodanik eksis koduteel siia omaaegsesse tagahoovi ja kaotas selle.
Refereeritud allikad:
Tallinna Linnaarhiiv. Facebook [grupp]. Vaadatud 03.06.2024
I osa:
https://www.facebook.com/551068118254360/posts/3089704041057409
II osa:
https://www.facebook.com/100057180201475/posts/3113408685353611
III osa:
https://www.facebook.com/100057180201475/posts/3169178583109954
